5. Mõisad nägid välja nagu rehielamud.Siiski taastus maa seelest kiiresti, kuna sõjale järgnes pikem rahuaeg. XVIII sajandi lõpuks ületas Eesti elanike arv juba poole miljoni piiri.
17. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale, mitte riigile.Sellist suhtumist asus toetama ka riigivõim ja talupoeg kaotas kõik oma senised õigused, mistõttu algasid ulatuslikud põgenemised Soome, Rootsi ja Pihkvasse.
37. Maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi.Vältimaks pingete teravnemist riigivõimu ja balti aadli vahel taastatipärast Katariina II surma põhijoontes varasem valitsemisviis.
38. Kultuurimõjutused XVIII sajandil Eesti liitmine Venemaaga ei muutnud siinset kultuuriorientatsiooni. Venemaa oli kultuuriliselt maha jäänud ja ei suutnud Baltikumile mõju avaldada. Tihenesid kultuurisidemed Saksamaaga. Baltisaksa aadlid said oma hariduse Saksamaa ülikoolides. Kuna Baltikumis oli puudus pastoritest, juristidest, arstidest ja koduõpetajatest, said paljud Saksamaalt pärit haritlased Baltikumis tööd. Kuigi Läänemereprovintsid olid Vene impeeriumi arenenumaid piirkondi, ei olnud Baltikumi kultuuriline tase siiski väga kõrge, kuna Põhjasõda mõjus väga laastavalt nii majandusele, kui vaimuelule.
45. Rüütelkonnad segasid vahele kirikuasjadesse.1739. aastal ilmus esmakordselt piibli eestikeelne tõlge(Anton Thor Helle).
46. Pietism Pietism- Saksamaal alguse saanud usuvool. Pietistid taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutmist. Pastorkonna hulgas omandas pietism valitseva seisundi(1720-30). Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikul paremini toime tulla. Pietistid lähendasid rahva luteri usuga. Pietistid püüdsid usudogmad rahvale arusaadavaks muuta. Elavnes usulise kirjanduse väljaandmine.
47. Vennaskoguduste liikumine Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaskoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Eestisse jõudis see rändkäsitööliste kaudu 1730ndate alguses ja võeti talurahva poolt kiiresti omaks. Hernhuutlased propageerisid usuvagadust, alandlikkust, kõlblust, sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Hernhuutlased moodustasid omaette kogudusi, valides endile ise jutlustaja(koguneti lageda taeva alla või ehitati endile palvemajad). Asuti võitlema vanade kommete vastu(hävitati ohvrikohti jne). Suurt rõhku pandi kõlblusele(loobuti kõrtsist, kuritegevus vähenes). Vennaskogudusse suhtuti pooldavalt, sest see tõi rahva religioonile lähemale. Kui vennaskoduduste liikumine kiriku ja aadli kontrolli alt väljus, keelustas keisrinna Elisabet 1743. a. selle liikumise.
48. Ratsionalism Ratsionalism- Usuvool, mille tõi kaasa valgustusideede levik XVIII sajandi teisel poolel. Ratsionalistid suhtusid pietistidesse üleolevalt. Eesmärgiks oli rahva harimine ja valgustamine. Erinevalt pietistidest, kritiseerisid ratsionalistid ühiskonna sotsiaalset korraldust(Baltikumis valitsev pärisorjus). Kaks suuremat ratsionalismi esindajat olid Johann Georg Eisen v. Schwarzenberg ja August Wilhelm Hupel.
51. Kool asus enamasti mõnes taluhoones ning tegutses vaid talvekuudel.1765. aasta Liivimaa maapäev võttis vastu koolikorralduse kava, mis nägi ette koolide rajamise igasse kihelkonda ja suuremasse mõisasse. Kuna mõisnike arvates talupoegadel haridust vaja ei olnud, siis see nõue täit rakendamist ei leidnud. Eestimaa kubermangus oli koolide rajamine veelgi aeglasem.
52. Lugemisvara Vaatamata kooliolude kesisusele levis siiski koduõpetamine ja seetõttu oli vaja emakeelset trükisõna. Talurahva lugemismaterjal koosnes piiblist ning palve- ja lauluraamatutest. XVIII sajandi II poolel hakkas laiemalt levima ka eestikeelne ilmalik kirjandus. 1731. a. ilmus esimene teadaolev maarahva kalender, mis sisaldas rohkesti erinevaid näpunäiteid(põllupidamine, arstimine, ilmateade).
56. Õlle asendus veiniga.Selline eluviis sundis mõisnikke võlgu võtma ja nende katteks tuli rohkem toota. Ajapikku sai aga selgeks, et nii ei saa kriisist väljuda.
57. Talurahvaseadused 1802. a. Eestimaa maapäeval võeti vastu Jakob v. Bergi talurahvaregulatiiv, mis on ajalukku läinud nimega “Iggaüks...”. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine(Liivimaal 1804, Eestimaa 1802). Teokoormiste normeerimine. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Kuna Napoleon vabastas pärisorjusest vallutatud alade talupojad, siis pidi Vene tsarism järeleandmisi tegema. Uus talurahvaseadus sai kinnituse 23. mail 1816 Eestimaal ja 26. märtsil 1819 Liivimaal. Eesti talurahvas kuulutati pärisorjusest priiks.
58. Pärast pärisorjuse kaotamist Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. Talupoeg pidi talus elamiseks mõisnikult maa rentima. Talupoeg pidi teokohustusi täitma. Normeeritud koormised asendati “vabade” rendilepingutega. Renditingimused määras mõisnik. Talupoja liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad said endile perekonnanimed e. priinimed. Nimed panid talupoegadele mõisnikud. Levisid saksapärased perekonnanimed. Priinimed eestindati 1930ndate II poolel. Viljahindade langemisega 1820-30ndatel kaasnes rendihindade tõus ja talude “mõisastamine”.
59. Talurahva omavalitsus XIX sajandi alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva omavalitsus- vallakogukond. Vallakohtud(kogukonnakohtud) koosnesid kolmest liikmest: esimese valis mõisnik, teise peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ühisvastutus magasivilja varumisel. Kogukonna ülesandeks oli ka vaestehoolekanne. Kogukondade juhtideks valiti Eestimaal talitaja ja Liivimaal kaks vöörmündrit. Mõisnik oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks ja kõigi otsuste kinnitajaks. Samuti säilitas mõisnik kogukonna üle politseivõimu. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866. aasta vallareformiga.
60. Talurahva koosseis Talurahva seisus jagunes XIX sajandil küla- ja mõisarahvaks. Külarahva seas oli keskne koht pererahval, kes täitis mõisakoormisi. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel. Suuremate talude äärealadel elasid vabadikud/popsid/saunikud, kelle tööjõudu kasutati hooajatöödel. Mõisarahva hulka kuulusid teenijad, sundijad, käsitöölised jt. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Sajandi keskpaiku moodustas pererahvas u. 40, sulasrahvas 30, vabadikud 20 ja mõisarahvas kuni 10% talurahva üldarvust.
61. Talurahva koormised Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest. Mõisakoormistest oli endiselt tähtsamaks teotöö(nädalategu+abitegu). Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. Pearaha kehtestati Eestis 1783. aastal maksumääraga 70 kopikat igalt mehelt(aja jooksul pearaha maks suurenes). Nekrutiandmine(verekümnis) kehtestati Eestis 1796. aastal. Sõjaaegadel lisandus teenistus maakaitsevägedes; vägede majutamine, moonastamine ja küütimisega seotud kohustused. Igal aastal vajasid täitmist kogukondlikud koormised. Koormiste hulka kuulusid ka kirikumaksud.
62. Usuvahetusliikumine Usk keisrisse vallandas 1845. a. suvel Lõuna-Eestis massilise astumise vene õigeusku. Talupojad arvasid, et “keisri usku” minnes antakse neile maad, vabastatakse nad teoorjusest jm. Usuvahetajatele kehtestati pooleaastane “järelemõtlemisaeg”. Ametlikes teadaandeis kinnitati, et usuvahetusega ei kaasne majanduslikke soodustusi. Kolme aasta jooksul astus vene õigeusku üle 60000 eestlase. Maale kerkisid ka esimesed vene õigeusu kirikud. Kuna enamik usuvahetajaid oli vaesemast kihist, siis langesid nad jõukamate talupoegade pilke alla. Kui saadi aru, et usuvahetamisega maad ei saa, taheti luteri usku tagasi pöörduda, kuid valitsus oli sellele vastu. Õigeusk ei suutnud eestlaste seas kuigi sügavaid juuri ajada.
63. Seadused XIX sajandi keskpaigas 1849. aastal avaldatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber senise mõisa- ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul. Peremees pidi nüüd ise otsustama, kuidas talu majandada. Otstarbekamat maakasutamist võimaldas renditalude kruntiajamine mõisnike poolt. Mõisapõldudel hakkasid teoorjade asemel tööle palgatöölised- mõisamoonakad. Uue sisseseade said mõisa viinaköögid ja meierid. 1856. aastal keelati mõisnike kodukariõigus. 1868. a. tuli lõpetada talumaade rentimine teotöö eest(mindi täielikult üle raharendile). 1866. a. vabanes talurahva omavalitsus mõisnike järelvalve alt.
64. Talude päriseksostmine 1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus määras kindlaks talude päriseksostmise korra ja tingimused. Otsustusõigus, kas müüa ja mis hinnaga, kuulus mõisnikule. Talu võidi müüa ka mujalt tulnud talupojale. Ulatuslikum talude päriseksostmine algas 1850ndatel. Raha talude ostmiseks saadi peamiselt linakasvatusest(Lõuna-Eestis) ja kartulikasvatusest(Põhja-Eestis). Enamasti tasuti alguses vaid osa talu hinnast. Vahel läks talu võlgade tõttu oksjonile müügiks. Põhja-Eestis toimus talude päriseksostmine 15-20 aastat hiljem, kui Lõuna-Eestis. Talude päriseksostmine oli murrang talurahva elus, kuna eestlane sai jälle oma maa täieõiguslikuks peremeheks. Üle kogu Eesti rajati põllumeeste seltse.
65. Laevaehitus ja meresõit XIX sajandi teine pool oli Eesti purjelaevanduse tõusuaeg. Peamiseks laevaehituskeskuseks kujunes Häädemeeste rannik Pärnumaal. Laevu ehitati ka Eesti põhjarannikul, eriti Lahemaal. Purjekaid kasutati peamiselt rannasõitudeks. Riiga veeti kive ja küttepuid, Peterburi kipsi. Sõideti ka Soome ja Rootsi vahet. Taoliste laevade kippereid nimetati metskapteniteks. Suurt sissetulekut tõi salakaubandus(vilja vahetati soola vastu). Kaugemateks sõitudeks asutati mitmel pool Eestis merekoole, millest tuntuim rajati 1864. a. Läti piirile Heinastesse. Merekooli paberitega tehti juba ookeanireise. 1868. a. jõudis Ameerikasse esimene eestlaste laev “Matador”. Meresõit oli ohtlik ja raske, kuid andis jõukust ja avardas silmaringi.
66. Mahtra sõda Põhja-Eesti ja Saaremaa jäid XIX sajandil Lõuna-Eesti arengust 15-20 aastat maha. Seaduseteksti uurides leiti, et abitegu mõisale pole enam kohustuslik. 1858. aasta kevadel keeldusid paarikümmend Harju-, Järva- ja Virumaa talupoega teotööle minemast. Kohale toodi sõjaväeosad, kes vastuhakanuid peksid. 2. juuni hommikul piiras ligi tuhat talupoega Mahtra mõisasse saadetud sõjaväe ümber, nõudes nende lahkumist. Sõnavahetus kasvas kiiresti veriseks kokkupõrkeks. Mahtra sõjas saadi surma mõlemalt poolt. Ülestõusnud anti kohtu alla ja 40. talupojale mõisteti ihunuhtlust, neist kahele 1000 hoopi kadalippu. Sellele järgnes eluaegne asumine Siberis ja pikaajaline sunnitöö.
67. Väljarändamine 1863. aastal kehtestati uus passiseadus, mis andis talurahvale liikumisvabaduse kogu Vene keisririigi piirides ja see tõi endaga kaasa ulatusliku väljarändamise Eestist. Lahkunute hulk ulatus kümnetesse tuhandetesse. Eesti asundusi rajati Volgamaale, Krimmi, Kaukaasiasse ja ka Vaikse ookeani rannikule. 1897. a. rahvaloenduse järgi elas Peterburi kubermangus 64000 eestlast ja Pihkva kubermangus 25000 eestlast. Paljud “tõotatud maale” läinuist pöördusid õige pea tagasi, kuna ees ootav tegelik olukord ei olnud nii hea, kui loodeti. See tõmbas väljarännu tuhinat tublisti tagasi.
68. Tartu Ülikool Koos uute ülikoolide asustamisega Venemaal taastati 1802. aastal kaTartu Ülikool. Oli 4 teaduskonda: usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond. Enamus üliõpilasi oli Balti kubermangust, kuid oli ka välismaalasi ja Venemaalt tulnud noormehi. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Ülikooli esimene rektor oli Georg Friedrich Parroti. Lühikese ajaga valmis ülikooli tarbeks peahoone, Toomemäele tähetorn, anatoomikum, kliinik ja raamatukogu. Tartu Ülikool muutus tuntud õppe- ja teaduskeskuseks. Aastatel 1828-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut, mille lõpetas üle 20 teadlase. Baltisaksa kultuurielu keskendus suures osas samuti Tartu Ülikooli ümber. Nii rajati selle juurde joonistuskool, mille õppeprogramm andis head eeldused edasiõppimiseks Euroopas.
77. Eestikeelne kirjasõna Omakeelset kirjasõna iseloomustas ilmaliku kirjanduse võidulepääs. Varem olid ilmaliku kirjanduse levitajaks kalendrid. XIX sajandi keskel ilmus neid eesti keeles juba kümmekond. Esimese eestikeelse ajalehena ilmus 1806. aastal “Tarto maa rahwa NäddaliLeht”. Lühemat aega anti välja ajalehti “Marahwa NäddalaLeht” ning “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”. Püsivale eestikeelsele ajakirjandusele pani aluse Johann Voldemar Jannsen, kelle toimetamisel hakkas 1857. aastal Pärnus ilmuma nädalaleht “Perno Postimees”. Eestikeelse jutukirjanduse seas muutus populaarseks Fr. R. Kreutzwaldi tõlgitud “Wagga Jenowewa”. Eduard Ahrens koostas 1843. a. uue eesti keelse grammatika.
78. Kiriklikud olud ja usuliikumised Ühiskonna vaimuelu kujundajaks jäi endiselt luteri usu kirik. 1832. a. võeti vastu ülevenemaailmne luteri usu seadus, millega luteri kirik kaotas oma senise seisundi. Luteriusk ei olnud enam riigiusk. Ametlikuks riigiusuks sai kogu riigis kreeka-katoliku õigeusk. Ametliku riigiusu levitamisega loodeti tasalülitada kohalikke kultuurilisi ja usulisi eripärasid. XIX sajandi esimesel poolel elas uue tõusulaine üle vennastekoguduste liikumine, mis leidis talurahvas üsna laialdase toetuse. Sajandi teisel poolel hakkas liikumine vaibuma. Järvamaal ja Harjumaal hakkas 1850ndatel levima Maltsvetiliikumine, mille rajajaks sai Juhan Leinberg. 1860ndatel ühines Maltsveti liikumine väljarändamisliikumisega.
![Eesti pärast Põhjasõda Pärast Põhjasõda elas Eestis 120- 140000 inimest- see on vähem, kui XIII sajandi alguses. Rahvast tühjaks jäänud maa pakkus kurba pilti: ,[object Object]]()